kaasa tuleb kloostriõuele. Kuid juhti temast mulle ei saa, kloostriõues annab ta mu üle ühele peenematoimelisele õele, kelle riided on puhtamad, käed kitsad ning valged. See siis talutab mind mööda kirikuid ja kabeleid, näitab altareid ja tutvustab pühapilte, millest mulle aga midagi meelde ei jää.
„Kas võiks näha kuulsat imettegevat pühapilti?“ küsin kloostriõelt.
Nunn viib mu ühe altari juurde, jääb seisma hõbeda ja kullaga kaunistatud pildi ette, kummardub sügavasti ja heidab mitu korda risti ette. Siis hakkab jutustama laulva häälega, vurinal, nagu loeks päheõpitud tükki: „See siin ongi imettegev jumalaema kuju. Jumalaema on kujutatud uinuvana, armuline, ikka ja igavesti neitsi. Kõrgemal on Jeesus inglite keskel, ta hoiab jumalaema hinge, ümber seisavad pühad isad ja apostlid: Jerofei, Jakob, Filip…“
Ta loeb pühakute nimesid ette pika rea, kes paremal, kes vasemal pool. See nimederida on talle nii pähe jäänud, et neid võib lugeda pildile vaatamata.
Edasi seletab ta, et kuju viiakse varsti üheks kuuks Vasknarva kirikusse, sealt tuuakse jumalaema uinumise päeval, 15. augustil, ristikäiguga tagasi. Nii on vana komme. Kas ma tean kuju avastamislugu? Üldjoontes tean küll kloostri ajalugu, aga kuju avastamise üksikasju ei tea, palun jutustada.
Siirdume kirikust välja, käime püha tamme juures ja jõuame imettegevale allikale mäe jalal,
