KUREMÄE KLOOSTRIS.
See on tükike sootuks võõrast maailma, mis siia Alutaguse metsadesse näib eksinud olevat. Sõidad, sõidad jalgrattal metsavahelist teed, vaatad meetrit kümme enda ette teerajale ja mõlgutad mõtteid, äkki teekäänak — ja selle taga kogumik kuppelehitisi, suur õigeusklikkude koloonia. Siia ta küll ei sobiks, kuski Novgorodi kubermangus või Pihkva taga oleks ta õige koht. Oled küll näinud väikesi kuppelkirikuid kodumaal siin ja seal, kuid nad ei pääse kuski mõjule, jäävad nagu kõige muu varju. See koloonia siin on asunud aga kõrgele, ümbrust valitsevale kohale.
Koht on tõepoolest ilus ja ümbrust valitsev. Tõusen mööda kolmeastmelist mäekülge üles, ja vaade ulatubki kaugele üle metsade, Konsu järvele ja üle laia Pühatu soo.
Asetan jalgratta kloostri kivimüüri äärde ja lähen nõutama kloostrisse sissepääsu luba. Siinsamas kloostri ees on väike põllulapike, kus tüsedad, mustas riides eided niidavad ristikheina. Need ongi Pühtitsa kloostri õed, viimased nunnad. Neil on säärsaapad jalas, käed tugevad ning krobelised — nähtavasti ei elata siin hõlbuelu, peab kõvasti tööd murdma. Möödas on need ajad, mil klooster usklikkude patukahetsejate käest suuri annetusi sai, mis võimaldas elada ainult palveelu.
Avaldan oma soovi ühele töötavale õele, kes kohe vikati lüttpidi maasse lööb ja minuga
98
