Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/97

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tahaks tõmmata paralleele Kunda vabriku ja selle tööstuskoha vahel. Kuid vaikne on siin elamute vahel. Ühel pool on väikesed moodsad tööliselamud kahe kuni nelja perekonna tarvis, väike aiake iga majakese ees. Siin elatakse rahulikku üksikelu. Teisal on küll suuremad elumajad, kuid erilist elu ega liikumist ei näe nendegi ümber. Kunda vanemad tööliselamud on pikad kasarmud, igaüks mõne kahe- kuni kolmekümnele perekonnale. Minu poisikesepõlves vähemalt nende ees sibasid ja kilkasid hommikust õhtuni lastekarjad, naised istusid ukse kõrval, ajasid juttu või kogunesid kaevude juurde, kus nii hea oli keelt peksta. Poisid kolasid mööda Hiiemäge, ronisid jõekallastel, kaklesid ja pidasid lahinguid. Või rännati alla mere äärde, kus oli tuhat võimalust igasuguseiks ettevõtteiks. Näib, nagu liiguks kogu elu siin aeglasemalt kui Kundas, kuidagi loiult ja hallilt, nagu on kogu ümbruski ühetooniline ja hall.

Kui hommikul siia sõitsin, tulin hetkeks rattalt maha ja vaatlesin seda rusudes ning tahmunud maastikku. Siis tekkis tahtmata küsimus: kas peaksid ka inimeste hinged siin olema tahmunud ja hallid? Nüüd tahaksingi lõppkokkuvõttes selle otsuse langetada, ehk küll tean, et mul selleks mingisugust õigust ei ole. Peaksin neid inimesi pikema aja jooksul nägema nende kodudes, perekonnas ja mõningais ühisüritusis, rahus ja riius, rõõmus ja kurbuses, — alles siis tohiksin üldistavat otsust teha.

Jätan külastamata „Kiviõli“ ja „Küttejõu“ ning siirdun Jõhvi kaudu Kuremäele.

97