gitud paepanku saab parajasti niipalju, et nendega täidetakse kogu läbikaevatud käik. Tähendab, põlevkivi saak oli ainult nii suur, kui palju jäi ladudes tühja ruumi paepankade vahele. Kui selle asjaolu üle imestust avaldan, lausub saatja, et pole midagi parata — kalleid varandusi ei pillata, kulda on vastavais kaevandusis veel väiksemal määral, kuid ometi kaevatakse suured maa-alad läbi, et kallist metalli üldse saada. Põlevkivi on meie kuld, nähkem siis pealegi vaeva seda maapõuest välja tuues.
Vaatlen lähemalt tööliste tegevust. Osavalt purustatakse kirkaga kivipanku ja eraldatakse põlevkivi paest. Põlevkivi loobitakse vagonettidesse, mida hobused kaevanduses veavad, kuna paekivi laotakse läbikaevatud tühemikkude täiteks. Töötatakse artellidena, kusjuures ühesuguste võimetega mehed on grupeerunud artellideks, et igal oleks võrdne õigus töötasule, mida makstakse tükitöö põhimõttel. Minu saatja seletab, et suure töövõimega artell teenivat kaunis head tasu.
Töö on aga raske. Praegu asetab üks tööline oma karbiidilambi kivinukile ja hakkab kirkaga suurele kivimürakale pihta andma. Paar osavat hoopi siia, paar sinna, ja kivi pudeneb soovitud tükkideks. Nüüd pühib laubalt higi ja alustab sama tööd teise kiviga. Higisena seisatama ei tohi jääda, tuleb senikaua pingutada, kuni tööpäev läbi. Kõige suuremaks halbuseks selle kaevandustöö juures on minu takseerimise järgi ikkagi külm rõskus, mis võib tuua kopsuhaigusi, rääkimata jooksvast ja muudest luuvaludest. Kui
