Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/86

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Eemal kõrge kalda all kitsal rannaribal on kalurite paadid, võrgukuurid ja suitsutamisahjud. Neid tahetakse näha. Parajasti askeldavadki seal kalurid, on võimalus näha, kuidas neid suitsusilke tehakse, mis peergudest korvides sisemaale müügile tulevad. Kalurid on lahked mehed, näitavad maameestele suitsutamisahjusid ja seletavad püügi- ja kalasuitsutamissaladusi. Kõigile antakse värskeid, praegu ahjust tulnud suitsusilke maitseda. Leitakse nad nii head olevat, et keele viivad alla.

„Aga,“ pärib korraga üks poiss, „kuidas te need korvid siit kaldast üles saate? See annab alles kanda.“

Ja teine pärib omakorda:

„Kuidas te need paadidki siia alla olete saanud? Ja kuidas neid jälle üles saab?“

„Ega me neid seljas küll üles ja alla kanna,“ seletab muheldes vana kalur. „Vaadake seda trossi siin — kuhu see viib?“

Alles nüüd märgatakse trossi, mis on kinnitatud ühe otsaga siin all tugevate postide külge, kuna teine ots viib üles kaldale.

„Vaat, seda trossi mööda vinnamegi kalasaagi üles. Umbes poole tunni pärast saame siin tööga valmis, siis võite seda näha, kui läbete niikaua oodata.“

Miks ei läbe — seda tahavad kõik näha. Selleks nad siia tulidki, et kõike vaadata, mis on uus ja huvitav, seletatakse kalureile.

Nüüd liigub õpireisijate jõuk tagasi teeraja poole, et õigel ajal kohal olla, kui ülesvinna-

86