Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/73

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

juttu ei saanud ajada. Näis nii, nagu vaataks mu kodu rohkem mere poole ja üle selle võõrale maale, kui selja taha kodumaa metsadesse ja soodesse. Mere poole olen minagi rohkem vaadanud kui maa poole.

Kui ma mõne aja nii olen mõelnud ja arutanud, siis teen otsuse — rändama minna mööda sisemaad, eeskätt Alutaguse metsadesse ja soosaartele, sealt edasi lõuna poole, siis sisemaalt läbi kodukohta tagasi. Kõige meelsamini teeksin selle reisu jala, pamp seljas ja kepp käes, peatuksin siin päeva, seal kaks, mõnes kohas rohkemgi, kuid siis hakkan kõhklema. Jalad ei astu enam nii virgalt nagu kahekümne aasta eest Rumeenia väljadel, Poolamaa poristel teedel või Karpaatide mäekülgedel. Samuti on matkaaeg piiratud — leivateenistus ajab taga.

Jään lõpuks selle juurde, et sõidan jalgrattaga. Pakiraam mahutab parajasti ära mu vähese reisuvarustise, ei ole vaja pihasooni väsitada, kuna rattasõtkumiseks jõudu piisab. Mäest üles võib jala minna, mäest alla läheb seda suurema hooga. Kus vaja, seal peatun päeva või kaks, kus midagi vaadata ei ole, sealt kihutan ruttu läbi. Kui on vaja Alutaguse soosaarele minna, siis jätan jalgratta tee äärde tallu, käärin püksisääred üles ja sumpan jala.

Niisiis: määrin jalgratta, pumpan õhku kummidesse, sean korda teekaardid ning muu varustise, ja alustan reisu — Kundast Viru-Nigulasse ja sealt Tallinn—Narva maanteed mööda edasi.

73