Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/7

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Paks Mihkel jutustab ootavale poistesalgale, et ta pole maganud öösi silmatäitki, ikka on seganud kõiksugused taimede ja mullalõhnad.

„Ehk olid toidulõhnad,“ ütlevad naljatades teised, sest kõigil on teada, et Mihkel väga lugu peab söömisest, alati armastab ta midagi nosida või närida.

Tuleb õpetaja. Rüsinal kogunetakse ta ümber ja päritakse:

„Kas ikka sõidame? Ega ole juhtunud mõnd äpardust?“

„Sõidame, sõidame,“ ütleb õpetaja ja läheb võtma pileteid.

Väike Arno, keda ta väikese kasvu pärast kutsutakse Andresele vastandina Miinimumiks, võtab välja õpireisu päeviku ja registreerib: Sõit on päris kindel. Kell 6,30 min. olime jaamas.

Arno on õpireisu päeviku kirjutaja.

Varsti on õpetajal piletid käes. Nüüd tammutakse jaama ukse ees ühelt jalalt teisele — millal see rong ometi tuleb? Mõni minut kärsitut tammumist — ja seal ta ongi.

Vagunitrepil vaatab Arno käeuuri, mis ta emalt suurte palvete peale kaasa saanud — punkt 6,40. Vagunis registreerib päevikusse kohe: õpireis algas kell 6,40.

Vagunis tungivad kõik akna alla, sest õpireisu kava järgi on mõnel ülesandeks kirjeldada maastikku vaguniaknast. Arno ei pane oma õpireisu päevikut kuhugi, ootab sündmusi, mis võiks kirja panna siinsamas. Mihkel avab seljakoti ja hakkab sööma, kuna Andres loeb hoolega vaguniseinal plakateid ja silte — see on

7