Päris jõudepäevi on vähe, ikka on talitusi, ka kestab kalapüük seni kui meri vähegi lubab. Kevade poole talvel käivad hülgejahil. Vaat sinna peaksin kaasa tulema, seda peaksin nägema, hakkavad mehed elavaks muutudes jutustama. Seal oleks näha mõndagi huvitavat.
Hülgepüügile minnakse paatide ja eriliste kelkudega. Jääl tõstetakse paat kelgule ja lükatakse ees, lahvavees on kelk paadis. Paadil on purjeriidest katus peal, mille all päevade, vahel ka nädalate kaupa tuleb ööbida. Soojuseandjaks on petrooleumiahi või priimus. See kütab purjealuse nii soojaks, et kodus ahjutagune ka soojem ei ole.
Hülgepüük toimub samuti nagu meiegi randades. Hülgeid lastakse püssiga jäält, kuhu nad kevadeti hulgakaupa päikesepaistele soojendama tulevad. Teinekord jäädakse varitsema hülgeaugu juurde, mida kogu ümbruse jää on täis, sest hüljes hoiab kogu talve augu lahti, kus ta hingamas käib. Kui siis hüljes pea august välja pistab, et õhku ahmida, heidetakse talle nööriga varustatud kiskoda sisse. Haavatud hüljes kaob kogu odaga vee alla, püüdja laseb veidihaaval nööri järele. Mõne aja pärast tuleb haavatud loom jälle augu juurde hingama, saab aga uue oda kehasse. Nii kestab see, kuni hüljes verekaotusest nõrkeb või sureb, siis tõmmatakse ta välja.
Kõige metsikum ja halastamatum püügiviis on hülgepoja abil. Võetakse hülgepoeg, keda kerge on jäält kätte saada, pannakse kisuga varustatud õnge otsa ja heidetakse vette. Seal tuleb emahüljes ja poega päästa tahtes haarab
66
