alla. Kõrgemad kohad on puha paljad, hallid kaljuseinad. Harva on kuhugi lohku kogunenud veidi maakamarat — sinna on siis kohe kasvanud mänd. Laumatel nõlvadel ja kaljudevahelisis orgudes on mullapinda juba niipalju, et seal kasvab suur männimets. Paiguti on kaljudevahelised orud isegi soised. Huvitav on siin jälgida soo ja mullapinna tekkimist. Kaljudelt jookseb alla lohkudesse vihmavesi, sinna nõrguvad kevadeti ka lumest sulanud veed, äravoolu kuhugi ei ole, kaljune maapind piiskagi läbi ei lase, vesi jääb lohkudesse peatuma. Sinna hakkab kasvama soosammal, lisaks tuleb muid veetaimi, tuuled ja veed kannavad juurde männiokkaid, mõni puuraag satub sinna ja mädaneb. Mõne aja pärast on tekkinudki kaljulohku tükike sood või lapike mullapinda, kus võib kasvama hakata mänd, ajades oma peenikesed juured sügavale kaljupragudesse. Paar järvegi on kaljusel Suursaarel, üht nägin Haukavuori all, teist Lounatkorkia jalal — mõlemad täielikud rabajärved, mudapõhjaga ja kaislaid täiskasvanud kallastega.
Jah, huvitavad on need Suursaare hallid kaljud, paiguti ürgeliselt terved ning puutumatud, paiguti murenenud ja lõhkised. Mõnes kohas jooksevad pikad praod üle kogu kaljuselja, mõnes kohas on suured pangad emakaljust eraldunud, teisal on aga kogu mass ühtlaselt tugev ning terve. Kõige rohkem on lahtisi kaljupanku rannas. Seal teevad kaljude lõhkumise teed lained ja külmad. Lained uhavad sügavad kaljupraod vett täis, mis külmaga jäätub. Pakasega
60
