„Kuidas elatakse nüüd Virus?“ pärib Matti nagu jutujätkuks. Tema käib seal nüüd harva — juba sellest on kulunud aastat viis-kuus, kui viimati seal käis. „Lontovas olevat elu surnud ning soigus. Ei ole enam seda õiget kauba-ajamist, mis vanasti. Poeg põristab oma mootorjaalaga paar reisu suves ikka ära käia.“
Miks siis Matti enam ei käi?
Vanamees heidab tüdinult käega. Mis tema nüüd — ajad on muutunud. Seal uus põlv üles kasvanud, keegi ei tunne teda, tema ei tunne kedagi. Temaealised kõik juba läinud või talitavad kodu ümber oma väikesi asju nagu temagi siin. Paari aasta eest käis veel hülgepüügil kaasas — rohkem küll nõuks kui abiks —, nüüd jooksva enam ei lase.
Nüüd jooksevad suure vutiga õue Matti pojapojad, ajades koera taga.
„Küllap varsti hakkavad need minu asemel käima,“ osutab vanamees poistele. „Eks see ole nii olnud juba maailma algusest saadik — ühed lähevad, teised tulevad asemele.“
Taat süütab piibu ja jääb mõttesse. Poistel ei näi aga alul muud probleemi olevat, kuidas saaks väherdava koera enese alla maha käänata või kuidagi sabast näpistada.
Need on huvitavad koerad siin Suursaarel, kõik puhast tõugu hülgekoerad. Esivanemad olevat kunagi ammu siia toodud Lapist või kustki Põhja-Soomest; siin eraldatud saarel säilib nende tõug puhtana. Mäletan, et meilegi tõi minu poisikesepõlves üks suursaarlane sõbrakingitu-
58
