Lõpuks tunnistab vana Matti mind tükk aega ja küsib siis, kust mehi ma olen ja mis asju siin ajan. Nüüd selgub üllatavalt, et Matti on tundnud minu isa.
„Tean küll, miks ei tea,“ muheleb vana kalur ja seab piipu. „Lühike jässakas vanamees hallisegase habemega. Vedas Lontova sadamas vaguneid väikese kõrvi ruunaga. Oli va’ otsekohene ja mõnus mees.“
Edasi selgub, et ta on mitu korda meil koduski käinud ja isaga kaubasõprust pidanud. Pingutan mälu, püüan meelde tuletada, kus ja millal nägin poisikesepõlves Matti-taolist soomlast. Ei tule meelde. Neid käis ju meil palju, pealegi võis Matti siis olla 30- kuni 35-aastane mees, ilma halli habemeta ja kortsudeta silmanurkades. Kes teab, ehk olen mitu korda söönud Matti poolt sõbrakingituseks toodud kuivatatud kalu ja vesikringleid. Sinna on ju nüüd nii palju aega tagasi.
Aga nüüd pean küll isa vana kaubasõbra poole sisse astuma ja tassi kohvi jooma.
Matti elumaja on Helsingi suvitajaile välja antud, elatakse aidas ja saunakambris. Seal talitab minia, vana perenaine puhkab juba paar aastat saare kalmistul, poeg on praegu jaalaga Kotkas.
Kohvilaud kaetakse välja aida ette. Minia toob kohvikatla lauale — see on ikka samasugune vaskne kohvikatel, mis nad tõid kaasa oma jaalades Viru randa juba minu poisikesepõlves, ja millest nad võõrustasid kohviga kõiki maamehi-kaubasõpru.
