ta eile võrgud sisse lasknud minu õnne peale — saab siis nüüd näha, kui hea õnn mul on. Tõrjun naljatades tagasi: seda ei oleks ta pidanud tegema, võib-olla ei ole mul üldse kalaõnne, võib-olla rikun ära tema püügiõnne kogu suveks.
Matti vaid muheleb habemesse, kuna mina muutun kärsituks nagu hasartmängus — kas on õnne või ei ole? Ehk on haruldaselt hea saak, siis tänavad virulast veel kaua tagantjärele.
Juba paistavadki nende kupud. Mootor jäetakse seisma ja vana Matti hakkab ise võrku paati tõmbama. Erutatult vaatlen, milliseid tagajärgi annab minu õnne peale tehtud püük. Tasa ja targu libiseb võrgukangas paati, siin ja seal silmuseis helgivad hõbedased kalad, paiguti õige tihedalt, paiguti hõredalt. Võrgukuhi kasvab, kalad visklevad silmuseis, soomuseid pudeneb paati ja vette Matti aga tõmbab ja tõmbab. Viimaks on lõpp, ankur sikutatakse paati.
„Noh, kuidas on? On mul hea õnn?“
„Pole viga, tavaline.“
Sõidame randa. Siin on nüüd terve paatide laevastik, kõigil on saak olnud tavaline. Naised on rannas vastas, algab kalade noppimine võrgusilmustest, rookimine ja soolamine. Pikkade puukünadega toovad naised räimi, kükitavad siis kuuri seina äärde ja õige osavalt napsavad näppudega kala kurgu alt rooked maha. Ei jõua täpsemalt jälgidagi seda tööd, nii kiiresti ja osavalt liiguvad naiste näpud. Matti ise soolab ja seletab mulle, et paari nädala pärast võib nendega juba Virusse sõita.
56
