joiskorkiale kõige otsemat teed. See on kõrgeim tipp saare põhjaosas. Ida poolt pääseb üles mööda lausikut külge õige hõlpsasti, aga lääne poole laskub mäekülg alla äkiliste terrassidena. Mäe tipus on tuletorn ja piirivalve vahipost. Parajasti on käimas mere-kaitseliidu õppused ja Pohjoiskorkial on nende laager. Mehed askeldavad telkide ümber, määravad sekstandiga kaugusi, kuna lotad-naiskaitseliitlased keedavad sööki.
„Vaadake nüüd sinna,“ seletavad poisid õige asjatundlikult ja veenvalt. „Sealt paistab Soome rand, aga Viru randa siia näha ei ole. Kui lähete Haukavuorile ja Lounatkorkiale, siis näete ka Viru randa.“
Nad jäävad oma koeraga kaitseliitlaste telkide juurde, mingu ma nüüd Pohjoisrivile ja sealt mööda merekallast külla tagasi. Pohjoisrivi on siit kiviga visata, otse trepist alla, mööda kaljuranda ikka edasi; sealt läheb lai tee külla.
Jätan poisid sinnapaika kaitseliitlaste juurde askeldama ja sammun trepist alla, nagu juhatatud. Pohjoisrivilt viib tõepoolest sile ning ühetasane teerada külla — küllap see poistel kõik teada on. Siin ongi too ainuke teerada kogu saare kohta, kus saab jalgrattaga sõita, kilomeeter maad või veidi enam.
*
Õhtul käin kaluritega võrku laskmas. Umbes päikese loojamineku ajal sõidavad kõik kalurid välja, võrguribid korralikult paadis. Kogu saare ümbrus kihab mootorpaatidest, vaikne mere-
54
