andma, on minu vastu esiti umbusklikud, et mis sinna mägedesse ikka minna, on seal küllalt ronitud; ma vaadaku parem, kuidas koer mõistab juba käppa anda, üleeile ei saanud ta veel sellega hakkama. Kui aga poisid kuulevad, et olen Virust, siis jäävad nõusse, peavad veidi aru ja otsustavad mind viia Pohjoiskorkiale.
Pohjoiskorkia.
Sinna läheb teerada põhjapoolselt külaservalt. Turistide tarvis on teesildid ning -viitad üles löödud puude külge. On ka väga tarvilik, sest teerajast kaljul ei ole suuremat asja, ei jää ju kaljule jalajälge ega kulu sinna mingit rada. Sammaldunud kaljupinnal tunned veel kohta, kust sammal rohkem kulunud, aga kus sammalt ei ole, seal kaotad teeraja kohe käest. Poistel ei ole vaja viitaid ega teerada, nagu hirved hüppavad nad mu ees mööda kaljukülgi ja viivad Poh-
