taksid? Teist liivaküngast nägin küla taga kiriku läheduses, kuhu olid koondatud kogu küla kartulikoopad. Ka Kiiskinküla lähedal on väike kruusamägi, kust võetakse kruusa uue tee sillutamiseks.
Muidu on aga Suurkülale samuti hallid kaljumäed raamiks nagu eile merelt nähtud Kiiskinkülalegi. Valged ja punased majakesed — täiesti soome laadi ehitusega — on korratult kobaras. Külatänavad on igal pool paari meetri laiused jalgteed. Ja millekski siin laiemad tänavad, ei ole siin hobusemehel teist mööda lasta — kogu Suurkülas ei ole ühtki hobust. Need kolm hobust, kellest Vilho kõneles, asuvad Kiiskinkülas ja on töös uue, ehitatava tee juures. Siin ei ole hobuse kabjajälge ega rattarööbast teel. Ja mis siin hobusega tehagi — põldu ei ole kellelgi lapikestki ja kogu hobusega sõidetav tee saarel võib olla kilomeeter pikk, rohkem mitte, Suurkülast saare põhjaossa Pohjoisrivile. Kui kord uus tee kahe küla vahel valmis saab, võib juba 6 km hobusega sõita. Nüüd toimetab kalur heinad küünist koju suvel kaarikuga, mida ise veab eest ja naine tõukab tagant, talvel veab aga hülgepüügi-kelguga. Samuti ei ole siin rattasõiduteed rohkem kui sama kilomeeter maad Suurkülast Pohjoisrivile. Üht jalgratast silmasin saarel, mis vahet pidamata tegi sõite mainitud kahe punkti vahel. Kogu liiklemine saarel ja ühenduse pidamine kahe küla vahel toimub kas jala üle kaljumägede või paadiga merd mööda. Rohkem vist küll paadiga, sest alati, kui ronisin üles küla taha kaljule, nägin mootorpaate, mis põri-
