tamine on Soomes praegu moes, seepärast registreerivad kõik majaomanikud oma vabad toad reisubüroos, et sissesõitjail oleks kerge korterit leida.
*
Kui järgmisel hommikul ärkan, on esimene käik randa. Kalapaadid on merelt juba tagasi. Rannal kalaaitade ees istuvad naised ja roogivad kalu. Saak on tänavu üldiselt hea, kuid kevadine räim on lahja ning rihmjas. Liigun aitade ridade vahel, sobitan juttu ja vaatlen tööd. Mind lubatakse õhtul kaasa võtta võrku laskma ja hommikul loomust ära tooma, kui viitsin aga vara ärgata.
Rand haiseb kalaroogetest ja soolasilkudest. See on tuttav lõhn juba poisikesepõlvest, selle tõid soomlased alati endaga kaasa, kui tulid Kunda „saaremeeste pühale“, see oli nende riiete juures külaski käies, kui käidi kaubasõpru vaatamas. Nüüd on neil aga kalasoolamisel ning rookimisel seljas erilised tööriided, mis hoitakse siinsamas kalaaitades, koju neid ei viida. Jah, näen ka seda, et pikkade säärtega soome saapad on kadunud, mehed kõnnivad aitade ümber kõrgeis kummisaabastes.
Kogu küla kalaaidad on koondatud küla servale randa, kuna mujal on rand puhas ja isegi liivane. Liivarand ulatub Suurküla alt üle neemeselja kuni järgmise laheni, umbes poole kilomeetri pikkuselt. Selles lahes käivad suvitajad suplemas. Seal neemeseljal liivamäes on ka saare kalmistu — kuhu nad muidu oma surnuid ma-
50
