vedama. Vilja ja kartuleid tuuakse Eestist, neil on oma tarviduseks nende ainete tollivaba sissevedu.
Millest siis elatakse, palju siin elanikke on?
Elanikke loetakse siin üheksasaja ümber kahe küla peale kokku. Jah, kaks küla on — saare põhjaosas Suurküla, lõunaosas Kiiskinküla. Nemad on Kiiskinkülast. Põhjakülas on kirik, kauplused ja valitsusasutised. Nüüd tuleb ka neil sõita esiteks Suurkülasse tollivalitsuses laeva klaarima, siis tuleb tagasi pöörduda oma külla.
Millest siin elatakse?
Meri on nende põld. See on küll tujukas ja petlik, kuid on leiba andnud isadele ja isaisadele ja annab neilegi. Peatulu on räimepüük, talvel käiakse hülgepüügil, suve jooksul saad ehk mõne kaubareisu teha Soome rannalinnade vahel ja nii elataksegi. Nemad on oma jaalaga tänavu teinud ühe Riia-reisu, ehk õnnestub saada veel mõni ots.
„Kas see sulisev, too valge vedelik on Suursaare meestele ka teenistust andnud?“ küsin naljatoonis.
„Sellest palju ei räägita,“ vastab samas toonis laevaomanik. „Võib-olla on mõnele teenistust andnud ka. Võib-olla on aidanud Suursaare meestele mootoreid jaaladesse muretseda… Praegu on saarel üle viiekümne jaala, ühtki ei ole ilma mootorita. Ega nüüd sellega enam teenistust ole.“
Sõidame mööda saare lõunaosast. Järsk hall kalju laskub otse merre, teisal on kalju küljest
