Vanamees kaob tahalaeva, kohendab kokkupandud purje ja otsib muudki tegevust. Tal näib kahju olevat, et vanad head ajad on möödas.
Nüüd tulevad alevist minu reisulaeva omanikud. Mõlemad on alles noored mehed, moodsas linnariides — sinisest ševiotist ülikonnad, kollased kingad ja kaabud. Laevas pannakse kaabud ära, nende asemele tulevad inglise nokkmütsid. Ainuke madrus paneb selga sinisest puldanist moodsa tööülikonna. Jah, riietuseski on toimunud muutus. Minu poisikesepõlves käisid kõik saaremehed pikkade säärikutega, seljas olid kampsunid ja peas karvased talimütsid. Nüüd neid enam ei näe, kõik on muutunud.
„Võib-olla mõnel Tütarsaare taadil näete veel pikki säärikuid, karvaseid kampsuneid ja talimütse,“ seletavad meie laevaomanikud, kellega asjast juttu teen. „Meie saarel ei käida enam kalalgi säärikutega, asemele on tulnud pika säärega kummisaapad.“
Mehed päästavad silla küljest köied, tõukavad jaala eemale ja panevad mootori käima. Põrisedes hakkab jaala liikuma, purjesid muidugi üles ei tõmmata, tuul olevat selleks liiga vähene.
„Kuue tunni pärast oleme Suursaarel,“ lausub üks laevaomanikest ja asub tüüri juurde.
Jah, seda ma tean juba tollelt vanalt taadilt, tean ka, et see aeg on liiga lühike selleks, et maailma asjade üle järele mõelda.
Ühetooniliselt põriseb mootor ja kergelt künnab jaala merd. Möödume Letipää neemest ja Toolse lossi varemeist.
