Tütarsaare taadid peavad seda veel vanast harjumusest.
Praegu on sadamasilla ääres kaks jaalat ja paar-kolm mootorpaati. Kõik nad on sõitnud siia kas eile õhtul või täna hommikul. Silgulaadung on ära antud, kartulilasti saamine teeb viivitust, sest Viru maamehed oma kartulitega ei ole nii käepärast võtta nagu Rakvere ülesostja, muidu sõidaksid kõik tagasi juba täna õhtul.
„Jah, ajad on muutunud,“ seletab üks Suursaare vanamees, kellega sobitan juttu ja kes kõige rohkem mulle meenutab toda vana saaremeest, keda olen harjunud nägema poisikesepõlves. „Vanasti oli Lontova reis (ta tarvitab ikka seda Kunda sadama vana nimetust) suur sündmus, millele valmistuti kauemat aega ette ja millest pärast kaua räägiti, nüüd on see päevareis. Sõidad hommikul välja — kuus tundi põristab mootor üht otsa — õhtuks või järgmiseks hommikuks oled tagasi.“
Vanamees paneb tubakarulli põske ja heidab tüdinult käega, temale see rutt ei näi meeldivat. Vanasti võis ju ka soodsa tuulega selle maa viie-kuue tunniga maha seilata, aga tuli mõnikord ka päevade viisi teel olla. Siis oli ka aega selle maailma elu üle järele mõelda. Nüüd aina kihutamine ja rutt. Ei tea, kuhu nad peaksid kippuma, ühtviisi eluõhtule jõuavad kõik. Suursaares on praegu üle viiekümne jaala, igas jaalas on mootor sees, mõni mees ei tõmba kogu suve jooksul purje üles, ehk küll käib Stokholmis ja Riiaski kaubareisul.
42
