Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/38

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Vana Madis vaikib, koputab piibu tühjaks ja poeb purjeääre alla. Ei julge teda enam kõnetada. Tõusen kivilt ja sammun randa. Uniselt loksuvad lained kivide vahel. Kunda ja Uhtju tulepaagid pilgutavad teineteisele silmi. Tiirud puhkavad kõrges leeterohus. On nii vaikne siin Uhtija kalmukünkal.

Lähen tagasi onni juurde. Rahulikult puhkavad Madis ja Kusta, kuna noor Juhan kõneleb unes. Heidan purjele, võtan palitu peale ja sulen silmad. Ööhäälte suigutusel uinun.

Hommikul oleme varakult jalul. Päike tõuseb otse merest ja hõbetab laia veevälja. Võtame võrgud välja ja alustame tagasisõitu. Koduteel mõtlen:

„Oleks mul siin väike majake, põgeneksin igal suvel siia mõneks ajaks, elaksin üksi oma mõtetega nagu Robinson kaugel saarel.“

1932.

38