Vastu õhtut sõidame Juhaniga tagasi suuremale saarele. Teised tulevad vastu, ühisel jõul tõmbame paadi rannale. Onni ette kivide vahele on tuli tehtud, Kusta küpsetab kartuleid. Siis seab Juhan sinnasamasse korda magamisaseme, lahutab alla purje, mis tal selle tarvis lahti võetud ja paadist kaasa toodud. Onni ei taha keegi pugeda, sest öö tõotab tulla vaikne ja soe. Päike vajub merre, jättes veepinnale punase virvenduse. Tuuleõhk raugeb, lained jäävad uniseks.
Sööme õhtust. Siis toetub vana Madis seljaga vastu kivi ja paneb piibu käima. Teeb seda täna vist esimest korda, ehk tal küll piip hommikust saadik suunurgas. Püüan alustada juttu, küsin teateid nende viie risti kohta. Madis jutustab lühidalt ja selgelt. Nii ja nii oli — eks see ole nende saatus. Kas on ta ise siin läheduses olnud merehädas, kas on siia teisigi uppunud? „Eks ole oldud tormis mitmes ja mitmes kohas,“ tuletab Madis vanu asju meelde. „Pika elu jooksul on juhtunud mõndagi.“ Paneb uue piibutäie käima ja hakkab siis heietama mälestusi, nii… omaette.
Jah, eks ole siia Uhtju ümbrusse uppunud teisigi kalamehi. Juba tema isa teadis kõnelda… Aga see Uhtju saar ongi ju vana jutu järgi kalamehe naise haud.
Vanaviisi jutt räägib, et vanasti elanud Letipääl noor kalamees — Selime olnud nimi — oma noore naisega. Naise nimi olnud Uhtija. Nojaa, elanud seal ja käinud kahekesi merel kalu püüdmas. Väga õnnelikult elanud. Kord sügisel sattunud tormi kätte… löönud paadi ümber…
36
