üles. See ei olegi raske, lai tee viib libamisi üles. Mulle näib, et tõus Väike-Munamäele või ülesronimine Põhjaranniku paekaldast nõuab rohkem vaeva kui minek Eesti kõige kõrgemale mäele. Ja eemalt vaadatuna ei olegi ta relatiivne kõrgus kuigi suur, silmaga mõõtes oleks teda teiste endasuguste hulgas raske pidada kõige kõrgemaks mäeks. Ta äärjooned on pehmed ja kogumulje romantiliselt magus. Ma nimetaksin teda ärkamisaja mäeks. Mulle näib, et kogu Lõuna-Eesti loodus on maaliliselt romantiline ja pehme, kuna Põhja-Eesti pankrannik oma sügavate jõeorgudega mõjub hoopis kargemalt ja monumentaalsemalt.
Mäetipul vaatetorni tõusnud, ulatub silm kaugele üle mäekuplite, põllulappide ja niitude. Mitu kirikutorni võib siit ära lugeda ja keegi arvab nägevat Pihkva torne. Mulle aga tundub, et avarus ei olegi siin suur. Kaugemad mäekuplid näivad üksteise taha kägarduvat, kuna silmapiir upub tolmu ja põuauttu.
Reisukaaslased on siiski vaimustatud. See on ikkagi meie kõrgeim mägi, sellest on nii palju kirjutatud ja lauldud, ja kui üldine arvamine ütleb, et vaade on siit ilus, siis oleks ülbe teisiti mõelda ja arvata. „Kas tunned maad, mis Peipsi piirilt…“ on sobiv siin laulda, ja seda me teemegi.
Edasi läheb sõit Rõuge järvedele. See on vist tüüpilisemalt maaliline Lõuna-Eesti maastik. Mida mujal võib näha laialipillatuna, on siin kõik koondatud vähesele maa-alale. Siin on maalilisi künkaid ja metsasalusid, hõbedaselt läikivaid järvi ja looklev jõeke; taeva all valged
238
