Aga huvitav oleks küll minna teisele poole piiriaeda ja käia samu radu, mida käidi Vabadussõja ajal. Nii mõnigi moment tuleb praegugi selgesti meelde, nii mõnigi maastik püsib nüüdki elavalt silmade ees. Kas või rukkipõllu veer Košeljahha jaama taga, põlluvagu ja põõsas heinamaal. Seal põlluveerel lamasime, kui ühelt poolt tungis peale soomusrong „Trotski“, teiselt poolt soomusauto. Mürsud lõhkesid meie peade kohal, ees ja taga. Siis tuli meie soomusrong, ja vaenlane löödi tagasi. Aga mõnigi hea sõjaseltsimees jättis sinna oma elu, mõnigi kanti haavatuna sanitaarrongile. Nüüd tahaks veel kord näha seda rukkipõlluveert, vagu ja põõsast. Kuid kindlasti ei ole neid enam. Põõsast on ehk saanud puu ja hingemaa rukkipõlluribadel on kolhoosi traktor ammugi täis kündnud endised vaod ja mürsuaugud.
Sõidame tagasi. Nöörsirge Pihkva—Riia maantee, kehv maastik ja vaesed vene külad. Aga kuppelkirikuid on tihedalt, redelristiga kabeleid ja pühakujusid põldudel tulpade küljes. Tuleb taas meelde Petseri kaevul palvetav naine ja pühakutulbast mööduv poisike, kes südilt ristimärki ette heitis. Siin Petserimaal valitseb veel Jumal, siin on usk tähtis tegur inimeste elus. Kuid leiba on raskem hankida kui sisemaal, maalapid on väikesed, pere suur, kõrvalteenistust vähe. Nii kurtsid kõik.
Kuid elatakse siiski nagu linnukesed oksal. Kui on, siis sööme ja lõbutseme, küll Jumal muretseb homse eest. Kui ta Petseri naise palve peale vett kaevu lisab, miks ei peaks ta siis leiba
234
