paisub Tartu kohal, eriti kevadeti suurvee aegu!
„Iga algus on väike,“ ütleb Mihkel elutargalt ega taha sillalt kuidagi lahkuda. Kahetseb, et tal ei ole mootorpaati, vähemalt süstagi. Hakkaks siit süstaga sõitma ja laseks mõne päevaga koolimaja ette välja. Lubab selle reisu edaspidi kindlasti teha, veel pikemagi, Peipsini välja.
Edasi läheb teekond päris rahulikult. Nüüd võib õpetaja küll jutustada siinsete pinnavormide tekkimisest, juhtida tähelepanu taimestikule ja mullapinnale. Nüüd kuulatakse teda rahulikult, esitatakse koguni täiendavaid küsimusi. Kangru lahe ääres leitakse kolmandat korda, et Pühajärv ja Otepää mägine maa on tõesti ilusad. Jah, nüüd mõistetakse küll, miks eesti kirjanikud armastavad siin suvitada. Siin tahaksid nemadki mõne aja elada, kalastada ja ujuda, läbi käia kõik need kohad, mis nüüd veel käimata jäävad.
*
Õhtul jõutakse tagasi Pühajärve mõisamajja. Nüüd on jalad väsinud, ei kipu enam jooksma ega hüppama. Rõõmus jutt ja lõbusad laulud jäid kuhugi sinna Munamäele või Väike-Emajõe algusse.
Paluperasse tagasi sõidetakse tehniliste abinõudega, omnibusega — enam ei ole jõudu ega jalakäimiseks tuju.
