Järgmisel hommikul ärkan õige vara ja lähen kõndima linna ja linna ümbrusse. Siit sai küll läbi käidud sõja ajal, kuid siis oli olukord teine ja silm vaatas muud. Siis oli Petseri pigemini suur Vene küla kui linn. Eesti ajal on paljude endiste majahüttide asemele ehitatud moodsaid maju, endised lagedad väljad on planeeritud ja asustatud, tänavad korraldatud ja puiesteedele alus pandud. Esinduslikuma osa linnast moodustavad Aia, Kiriku ja Tartu tänavad, kus asetsevad Kaitsemaleva maja, gümnaasiumi ja Eesti Panga hooned, luteri usu kirik ja kasarmud. Kuid nende pärast ei tulda Petserisse, tullakse selle vana Petseri pärast, mis asetseb kokkusurutuna Kamenka orus, tullakse kloostri pärast.
Väike linnake on veidi ajaga läbi käidud risti ja põiki. Hommikust turu- ja tänavaelu näha ei saa, sest on pühapäeva hommik ja kogu linnake puhkab pühapäevarahus. Kloostrisse minekuks on aeg varajane, seepärast teen ringi ümber kloostri müüri, imestelles selle tugevust, mis näib tänapäevalgi valmis olevat läänemaailma pealetungi vastu võtma. Kahe erineva maailma — ida ja lääne — piiril klooster seisabki. Ja mulle näib, et ta nende paksude müüride vahel, kokkusurutuna sügavasse orgu, asetseb rohkem kaitse- kui pealetungi positsioonil. Pühtitsa kloostril selle vastu näib rohkem pealetungipositsioon olevat, näib, nagu oleksid need kuppeltornid roninud kõrgele Kuremäe otsa selleks, et üle vaadata eesolevat maad ja tähistada kohta, kuhu astuda järgmine samm.
Siin on aga kõik vana ja alalhoidlik. Asjata
