alalõpmata peab kergitama, kui selle ääre alt midagi tahab näha. Teisel on ilma nokata mütsipealagi, kuna kolmandal midagi peas ei ole, pleekinud juuksesalgud võivad end vabalt harjastena püsti ajada.
„Mis asju te siin ajate?“ küsin esimeselt, kes näib teiste ninamees olevat, kui salk minu kohale jõuab.
Poiss jääb seisma, ajab jalad harki ja vastab käriseva häälega puhtas kirjakeeles:
„Meie mängime Mahtra sõda. Soldatitele tegime praegu jalad alla, nüüd läheme teeme mõisa maatasa.“
Kuid mõis jääb meestel maatasa tegemata, meie veoauto köidab nende tähelepanu, selle ümber jäädakse seisma nagu üks mees. Laste vähesuse üle siin setu külas kurta ei või.
Varsti kogunevad auto ümber ka meie õpireisijad, kes läksid otsima puuvundamendiga ahju ja vibuhälli. Kas nad sellised leidsid, jääb minu poolt küsimata.
Meie juht pärib koolipreili järele, kes olevat tema tuttav. Kui selgub, et koolipreilit praegu kodus ei ole, palub juht teda tervitada, et magister see ja see, küllap ta siis juba teab. Siiski — ta jätab parem oma nimekaardi. Taskuraamatu vahelt pakist saadaksegi nimekaart ja antakse setu naisele, kes peab selle korralikult edasi toimetama.
Nüüd lüüakse autole jälle põrin sisse ja sõit läheb edasi mööda nukrat maastikku ja läbi kehvadest küladest. Siin ja seal põldudel ning
