Võõpsust kihutatakse läbi, aeg jääb hiliseks, tahetakse õhtuks Petserisse jõuda, kus on ette nähtud öömaja. Jäävad seepärast nägemata kuulsad Võõpsu potisetud.
Ühes setu külas tehakse siiski pikem peatus. See on suur tänavküla, nagu tavaliselt setu külad. Kuid ta ei ole siiski enam tüüpiliselt endine. Hingemaade kaotamisega ja maade kruntimisega on alus pandud küla ümberkorraldamisele. Paljud perekonnad on oma majad külast välja viinud oma maalapile, teistel on see parajasti käsil. Ka ei vasta üksikehitised enam täpselt Eesti Rahva Muuseumis olevale setu tare tüübile, mis asjaolu tekitab meie juhile suuri pettumusi. Ta tõuseb autos püsti ja peab sissejuhatava kõne. Et nüüd, mu daamid ja härrad, näeme tüüpilist setu küla ja elamut. Lehmalaut on elamu ühel pool otsas, toas näeme kindlasti ahju puuvundamendil, pikad lavitsad käivad seinaäärt mööda ja lapsehäll kõigub vibu otsas laes.
Kui aga autost maha tuleme ja esimesse setu majja sisse astume, pettuvad kõik. Lehmalauta ei ole elamu otsas, ahi ei ole puuvundamendil ja hällilapsi ega ka vibuga hälli ei olegi majas.
„Kuidas ei ole?“ pahandab juht pettunult ja katsub halvast olukorrast üle saada seletusega, et ei ole satutud tüüpilise setu juurde, peab mujale minema. Kui ta siis majas mõne aja on ümber kolanud, mõne eesriide taha vaadanud ja mõnd eset kergitanud, viib õpireisijate jõugu toast välja. Pererahvas on veidi heidutatud, poeb nurka ja jääb tusaseks. Mis
214
