Veskiomanik T-l on meie tulek teada, ta on kogu reisuseltskonnale lasknud katta laua oma uues majas. Enne aga näitab veskit. See on nüüd moodne veski, püülivaltsidega ja muu uuendatud sisseseaduga. Kõrvalharuna töötavad villa- ja vatlaveski. Linavabrikut enam üles ei ehitata, rõhutab omanik veel kord.
Mind huvitab Võhandu jõgi, mida vana muinasusu järgi ei tohi ega saagi ohjendada inimese käsi. Tuleb meelde sellel ainel kirjutatud Aino Kallase „Pühajõe kättemaks“. Siin on ta ohjendatud, moodne betoonkonstruktsiooniga tamm paisutab vett, ja seda on veskil alati rohkem kui vaja.
„Kas Pühajõgi kätte ei maksa enda ohjendamist, kas ta tammi ära ei lõhu?“ küsin veskiomanikult.
„Seda küll mitte,“ vastab veskiomanik. „Vanadel jõududel pole uuemal ajal enam võimu. Või mine tea — ehk oli viimne suur tulikahju Pühajõe kättemaks. Kui aga jõudu oleks seda uskuda.“
Aga jõgi on ilus ja võimas, oma loogete ja maaliliste kallastega. Sügavamad kohad keerutavad virdu ja mustavad salapäraselt. Jah, seal võisid muistsed salapärased haldjad ja näkid küll asuda. Selle jõe peaks kord süstal läbi sõitma algusest lõpuni.
Järgmine peatus on Räpina alevis. Tullakse autost maha, vaadatakse kirikut, parki ja jalutatakse järve kaldal. Siin ja seal moodustatakse grupid ja tehakse ülesvõtteid — ilusa järve kaldal.
