luste juurde. Kes oli siis vanem, kas oli ka nendevanuseid poisse kaitsejate hulgas…?
Linnamäelt läheb teekond edasi Kaga talu suunas, sealt Väike-Munamäele. Väike Eedi sammub kompassiga ja kaardiga jälle ees, kuid jääb mäestikus orienteerumisega tihti hätta ja kutsub õpetaja appi.
Jah, siin on alles mägesid, kuppel kupli, kühm kühma kõrval. Igal sammul avanevad uued vaated ja kohad. Ühel mäenõlvakul jäävad kõik seisatama nagu käsu peale.
„Peatume siin veidi ja vaatame.“
„Küll sa oled ilus, kodumaa!“ lausub väike Arno ja istub mättale. Samas võtab välja reisupäeviku ja kirjutab sinna õnnelikult leitud lause.
„Ei, mida kauem siin peatud ja mida rohkem vaatad, seda ilusam on,“ leiavad ka teised.
Õpetaja hakkab seletades küsima nende kuplite tekkelugu, kuid teda ei kuulata ega panda tähele. Nii hea on lasta silmadel rännata ühelt mäekünkalt teisele. Siin künnab mees, liikudes piki mäenõlvakut, seal orus sööb kari — kõik on siia selgesti näha. Kõik värvid on imepuhtad, mahlakad, õhk imeliselt selge. Ja talu seal eemal on nagu pildil, õlimaalil.
Kaga talu taga ongi Väike-Munamägi. Õpireisijaile ei näi see sugugi kõrgemana ega ilusamana kui teised. Kuid arvatakse siiski, et küllap on ta täpselt mõõdetud ja ulatub teistest kuplitest tublisti peajao kõrgemale.
20
