Nad ei söönud kõiki meie toite, võtsid sageli oma toidupauna lahti. Paastu ajal nendele lihatoite ei pakutud, seda me teadsime, siis sõid nad ikka oma toitu või leppisid tee ja leivaga. Sellest pidasid nad kõvasti kinni. Isa austas nende usukombeid ja me ei tohtinud sel puhul oma imestust avaldada ega midagi küsida.
Sibula- ja sigurikaupmehed tulid ka siit Peipsi mailt. Meil kasvatati küll koduski sibulaid ja sigureid, kuid vene kaupmeestelt osteti ikka mõni nael lisaks. Talvel eksis mõni kalakaupmees rannaküladesse. Neil olid isesugused vene moodi kalareed ja nad müüsid oma kalu karnitsaga, kuna meie oma ranna mehed räimi sadade viisi müüsid. Ega nende kaupa siin suurt ostetud. Kiisad ja ahvenad ei olnud meie maitse, meie kala oli räim. Mõni siiski ostis karnitsa või kaks ja pahandas pärast mitu päeva — selge luupuru.
Kui nüüd mõnd sellist vana kaupmeest kohtaks! Kas peaks vana Anton oma Olgaga veel elama Mustvees?
Nii mõtteid mõlgutades jõuangi Lohusuusse, kus teen esimese peatuse. Rand on täis propsi- ja palgivirnu, parvetamine aga Avijõel on küll juba lõppenud. Lohusuu oli Rannapungerja kõrval tähtsaim Alutaguse sadam, siit kaudu viidi metsa välja. Nüüd on Avinurme jaam temale tähtsaks võistlejaks saanud.
Lohusuust peale läheb maantee kogu aja mööda randa. Ühel pool valge Peipsi, teisel pool madal rannamaa, tee ääres kehvad külakesed,
