Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/193

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

muutub poeg kärsituks ja ma märkan, et ta midagi uut tahaks algatada.


Avinurme mees sarjakehasid valmistamas.

Pärast sööki küsibki minult väga saladuslikult:

„Kas te viiulit ka mängite?“

Kui selgub, et ei mängi, siis on poisil kahju küll. Aga kui ma tema mängu tahaksin kuulata? Hea meelega. Nüüd jookseb noorperemees aita, kus on ta suvine korter ja magamisase, toob sealt viiuli ja hakkab mulle lugusid ette mängima. Loo lõpetanud, küsib ta minu käest iga kord:

„Mis tükk see oli? Kuidas meeldis?“

Kui ma tüki nime ei tea, naerab ta valjusti ning rõõmsalt ja küsib uuesti:

193