Istun rattale ja sõidan alevist välja, et lähedal taludes öömaja otsida. Esimeses talus, kuhu sisse pöördun, ollakse kohe valmis mind vastu võtma, kuid sinna ma ei jää. Siingi on suur napsivõtmine käimas. Viis, kuus meest istuvad laua ümber, mütsid kuklas, ja kummutavad pudelit. Perenaine säristab pliidi ääres liha, kuid temagi samm kõigub, kui läheb laua juurde järjekordset napsi võtma. Meeste silmad on ähmased, keel pehme, nad ei küsi, kes ma olen ja mis asjas sõidan, kutsuvad lauda istuma ja pakuvad pudelit.
Mingisugusel ettekäändel lahkun talust ja lähen otsima uut ööbimispaika, mille viimaks leiangi Maetsma külas kehvas talus.
Peremees on lesk ja peab talu kahe tütre ja ühe pojaga. Tütred on tagasihoidlikud ja häbelikud, teevad oma õhtusi talitusi vaikides. Poeg aga, kuue- või seitsmeteistkümne-aastane noormees, on väga elav ja jutukas. Ma pean talle seletama, kes ma olen, kus käisin ja kuhu lähen. Tema on Rakveres ja Tallinnas käinud, mujale linnadesse ei ole veel saanud, aga tahab küll kõik läbi käia. Tallinn on suur ja tore linn, nii uhked majad, et ei osanud ette aimatagi. Ookeaniaurikud on palju suuremad kui Peipsi laevad ja lodjad. Ja meri on hoopis teissugune kui Peipsi.
Kas ma välismaal olen käinud? Seal võib kõik hoopis isemoodi olla. Tema on raamatukogust lugenud „Maailma maid ja rahvaid“. Aga eks ole vist küll nii, et teistele paistab jälle meie maa olevat isesugune ja võõras. Ajalehe ja pil-
