jooksul mööda maad laiali on vedanud, on tehtud materjalist, mis metsast võetakse „niisama“. Kuna metsade suhtes kehtis selline vaade, ei tahtnudki keegi, et talude kruntipanemisel talusid metsaga oleks varustatud. Mida teha metsapadrikuga, kui seda küla taga isegi küllalt!
Nüüd muidugi mõistetakse, et mets on eraomand ja omanikuks võib olla ka riik, kuid vanast harjumusest on raske lahti saada ja kasuvõimalused hukutavad tagant. Viinalauas armastavat asjaosalised neist metsanäppamisist ja metsaametnikkude petmisist kõnelda ja nendega veidi hoobeldagi. Kuid see kõik ei kuulu minu reisuvestete piiridesse.
Avinurme alevik ei võta mind sugugi sõbralikult vastu. Parajasti on metsatöölisil palgapäev ja sel puhul napsivõtmine käimas. Pood, kuhu asjatalituse pärast sisse astun, on lärmitsevaid mehi täis. Üks sassis peaga noormees ajab rinna ette ja hakkab minuga riidu norima: mis mees ma ka olen, kas mul raha on, kas võin „asuniku“ ühe hingega kinni visata, nii et silmigi ei pilguta?
Jätan noormehele seletamata, mis mees ma olen või kui palju mul raha on, ja väljun poest. Siin on mehed salkadena koos ja lärmavad üle kogu alevi. Ühel on väga palju jõudu, teisel pole kunagi rahast puudu, aga kolmanda naine kodus on tulehark. Meestesalgast veidi maad eemal, takjapuhmaste taga löövad poisid oma lamenti ega taha suurtest meestest põrmugi maha jääda. Vahetpidamata rüüpavad nad rusikast „vana valget“ ja kutsuvad teineteist „välja“.
190
