Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/185

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

või männikugi kõrval? Tema poisikesepõlves kasvama hakanud männik annab praegu parajaid aialati- ja teibapuid.

On ju küll temagi mälestuse kestel metsas mõndagi muutunud. Siit paar kvartaali edasi kõdunes kaasik jala peal. Oksakroon ja lehestik jäid aasta-aastalt hõredamaks, kuivanud puude arv suurenes iga aastaga. Mõne aastaga murdis tuul kuivanud ja jala peal mädanema löönud puud maha, kus nad kõdunesid lõplikult. Praegu on seal niisama tihe võsastik, nagu nägime siin äsja sihi ääres.

„Kuidas oli metsloomadega isa ja vanaisa ajal?“ pärime meie edasi, et metsavahi ladusalt voolama hakanud jutulõng ei katkeks. „Kas tülitasid palju? Olid nood vanad metsavahid ka osavad kütid?“

Eks neid siis olnud küll palju rohkem kui praegu, mil iga loom loetud ning kirjas ja jahiaeg kalendriga piiratud, jätkab metsavaht mälestuste heietamist. Isa suurem asi jahimees ei olnud, teda huvitas rohkem põllulapike metsamaja ümber, kuid mõnegi looma elu ta hinge peal peaks olema. Vanaisa olevat küll olnud kirglik jahimees. Neid jahijutte, mis ta vahel talveõhtuti kolde ees heietas, andis poisikesel kuulata. Tema tulelukuga püss on praegu alles, ripub aidas seinal — vanaaja mälestisena. Vanaisa hundioda ja mitu paari rebaseraudu leidis ta alles hiljuti kuuri lakast vana rauakraami hulgast. Karunahast saanitekk, nüüd juba paiguti paljaks kulunud, see on tal vanaisa mälestisena praegu alles.

185