nagu loogu, järk-järgult, ikka puu kogu juurtega maha.
Vanemal ajal jäid sageli sellised tormiraiud koristamata ja omapead mädanema. Nende vahele kasvas aga uus mets, niisama tihe võsa nagu see siin. Siis oli kahekordne mets, all kõdunev vana, selle üle tõusis uus. Mahalangenud puilt langesid kuivanud ning mädanenud oksad maha, suurendades metsaalust risu. Jämedad tüved aga sammaldusid pealt, kuna sisemus muutus põrmuks. Siis võisid aastakümnete järel sellisesse metsa sattudes näha maas sammaldunud tüvemügarikke. Juhtusid aga jalaga sellele peale astuma, vajus koor kokku ja põrm tõusis tolmuna õhku.
Selliseid paiku on siin Paasvere ja Venevere metsades praegugi. On veel mõnigi koht, kus inimese jalg pole astunud. Karudele olid need heaks pesitsemispaigaks ja on seda praegugi — mõni metsaott siin metsades ikka veel leidub. Alles möödunud nädalal nägi ta ühte üle sihi lonkivat. Talveks poevad nad aga sellistesse tihnikutesse ja rägastikkudesse magama, et sageli võimatu on neid leida. Ja nende õnneks! Kui nende pesa leitakse, on härrad varsti jahil, siis ei ole armu.
Nüüd viib metsavaht meid jälle edasi, pöördub siis põiksihi paremat kätt, kuni jõuamegi välja suure põlismetsa alla. See on kuusemets. Puud ei riiva siin oma latvadega küll pilvi, ja üks mees jõuab nende ladvatippu ikka vaadata, pole poisikest abiks vaja, kuid oma kolm-, nelikümmend meetrit on nad kõrged.
182
