dest, seda ei tea. Igatahes on ta oma nõuded kokku tõmmanud miinimumini — kannikas leiba ja tühi kauss olid laual. Töötamise jälgi ei olnud näha onnis ega põllulapikest onni ümbruses. Võib-olla istub ta nüüd aina ukse kõrval ja ootab rahulikult, millal süda seisma jääb.
Jätame vanamehega jumalaga ja lahkume vaikselt.
KÄIK PÕLISMETSA.
Sõidame jälle mõned head kilomeetrid maanteed. Vaikime, sest mõlemal on nähtavasti tegemist oma mõtetega. Minul püsib kogu aja silmade ees sammaldunud habemega vanamees, kes istub idamaises rahus oma onni ees ja ootab, millal süda lakkab löömast ja elumahlad voolamast. Et pääseda maisest olemisest teise olemisse.
Möödume Roela ja Paasvere asundusist. Ühel teelahkmel tuleb mu reisukaaslane jalgrattalt maha ja ütleb:
„Kuidas on — kas teeme väikese matka Alutaguse ürgmetsadesse? Siit pöördub tee. Kilomeetrit viis, kuus pääseb ratastega, siis paar väikest tuuri jala — ja sa oled näinud Alutaguse ürglaant üheski paigas.“
Meelsasti olen nõus, selleks ju välja tuldigi.
Meie ei pääse aga ratastel edasi paari kilomeetritki, tee muutub konarlikuks ja rööplikuks, paiguti on tümad augud, kuhu hagu ja roikaid
176
