„Kas võib tuppa minna sinu elujärge vaatama?“ küsib sõber ja tõuseb pakult.
„Uks on lahti — eks sa mine!“
Tõusen ka mina ja astun sõbra järel onni. Löön pea vastu madalat uksepealispuud ja komistan kõrgel lävel. Valgusega harjunud silmad ei seleta alul onnis midagi. Tuhmist aknakesest onni tagaseinas valgub sisse nii vähe hämarat valgust, et toas asetsevate asjade piirjooni raske on eraldada. Alles pikema harjumise järel võid näha, et onnis on laudadest kokkulöödud voodi värvitu tekiga, laud, kaks järgi ja nurgas ahi. Ukse kõrval seina ääres on väike tööpink, selle kohal seinal ripuvad mõned tööriistad, katkine kasukas ja talvmüts. Et siin hiljuti oleks puutööd tehtud, seda ei ole märgata. Keset lauda asetseb tühi kauss, selle kõrval kuivanud leivakannikas — muud ei hakka midagi silma. Kas see ongi vanamehe varandus kõik?
Kui onnist välja tuleme, küsib sõber:
„Millest sa nüüd elad, kuidas läbi saad?“
„Nälga pole ma siiamaani surnud. Mis mul siis sinu arvates puudub?“
Jah, mis tal puudub, mõtlen ka mina. Inimese elutarvidused on relatiivsed. Tal on onn, koiku, laud ja laual kannikas leiba. Riided seljas, talvmüts ja kasukas seinal. Neist näib piisavat. Vaatan vanameest terasemalt — ta vaade ja nägu on rahulikud, peaaegu ilmetud, sealt ei või midagi lugeda. Ainult vana näib ta olevat, üle seitsmekümne minu arvates, kaheksakümne
174
