rutsema, ära mulle seepärast pikka manitsuskõnet pea. Sõidame!“
Nii pöördumegi maanteelt kõrvale metsateele, mis on kuiv ja rattasõiduks kõlblik. Teel püüan mõttes aimata eraku elustiili ja käitumist. Kas teda üldse küsitella ja kuidas seda teha? Vanamees ei olevat kuigi suur jutumees ega tahtvat oma minevikust midagi kõnelda, nii teadis sõber tõendada. Võib-olla on kõige õigem piirduda kõrvaltvaatlemisega ja siis lahkuda.
Erak ei elagi sügavas laanepõues kättesaamatus tihnikus nagu tema eelkäijad Alutaguse hulkujad või Peresaare vanamees. Varsti pöördub metsateelt jalgrada kõrvale, ja mõnekümne-minutise sõidu järel peatumegi väikese onni ees, mille ukse kõrval pingil istub sammaldunud habemega tüse vanamees, käed rinnal vaheliti.
Ta näeb meie tulekut juba eemalt, kuid ei tee sellest väljagi. Ei ole siin pagemist kambrisse ega piilumist ukseprao vahelt ega ka raevunud ähvardamist. Vanamees ei pilguta silmagi, kui näeb, et me asetame jalgrattad õues kasvava puu najale ja kavatseme siin peatuda.
Meie omalt poolt ei rutta esinemisega, istume õues vedelevale puupakule, võtame mütsid peast ja pühime laubalt higi. Siis lausume peaaegu ühest suust:
„Janu on. Kas saaks tilga vett?“
„Kaev on kambri otsas. Ämber on sealsamas,“ ütleb vanamees rahulikult, nagu oleks seda küsimust oodanudki.
Nii. See juba läheb. See on ehtne üksiklase stiil. Kaev on kambri otsas ja ämber on seal-
172
