kohendab üht-teist, katsub kummide vetruvust ja küsib siis:
„Kas ikka sõidame vanameest vaatama?“
„Sõidame küll, miks me siis ei peaks sõitma?“
„Pettud ehk. Ei ole ju seal midagi kummalist,“ jonnib sõber veidi pahuralt. „Peresaare vanamees oma metsiku välimusega, primitiivse onni ja raevunud käitumisega oli kindlasti huvitavam. Pärast seda ei paku see vaikne vanamees midagi erilist.“
„Ma ei otsigi midagi erilist ega kummalist,“ püüan asja selgitada ja imestlen, mispärast sõber keeldub mind sinna viimast, muutub äkki jonnakaks ja pahuraks. Millistel sisemistel vastuoludel see võis toimuda? Kas võitlevad praegu isekeskis tema olemuse kaks poolt, pühapäevane ja argipäevane? Kuulub ehk too vaikiv vanameeski tema pühapäevasesse poolde, mida ei taheta näidata igale uudishimulikule?
„Ma ei ole ju kellegi moodne turist, kes otsib aina imesid ja veidrusi,“ seletan tungivalt. „Rändan kodumaal, et näha teda sellisena nagu ta on. Ma ei ole sugugi pettunud, et Alutaguse kõrvenurga teed on muutunud läbikäidavaks ja metsaperedki igal ajal hakkavad välja pääsema. Miks sa arvad, et ma neid vanu aegu taga kurdan ja pettunult kõrvale pöördun, kui neid enam eest ei leia? Läbipääsematud teed ja suletud metsapered on minevikuromantika, see kõik on mälestusis ja pärimusis ilusam kui oli tõeliselt.“
„Hea küll,“ ütleb sõber seepeale heatujuliselt, „sõidame siis! Hakkan mõnikord matkates nuk-
