Lehekülg:Alutaguse metsades. Parijõgi 1937.djvu/17

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„See on kõik koerus, mis õpireisu kavas pole ette nähtud,“ pahandab Mihkel ja paneb viimse pala suhu. Siis palub õpetajat, et see midagi jutustaks merimeestest või maailma-reisijaist. Ega saadagi muidu rahu, kui õpetajal tuleb alustada juttu poistest, kes sõitsid paadil üle ookeani. Siis lõpuks tuleb unevanamees Pühajärve mõisa akna alla, viskab paar peo täit uneliiva poistele silma — ja rahu ongi majas.

Kui õpireisijad järgmisel hommikul ärkavad, on päike juba suures kõrguses. Üks Viljandimaa algkool on sõitnud autoga mõisa ukse ette. Neil on järv juba nähtud ja sõrmega näidatud. Nüüd ruttavad siit edasi Võrumaale, sealt Petserisse. Üks väike poiss on joosnud auto juurest omavoliliselt eemale, käega katsuma, kui soe on Pühajärve vesi. Selle eksimuse eest peab ta nüüd seisma kümme minutit auto kõrval „nurgas“. Teised ootavad vaikides, kuni aeg täis saab, ja auto võib kihutada edasi.

Lauldes väljub mõisamajast Pikk Eedi. Nähes väikest mulki auto kõrval „nurgas“, vangutab pead ja lausub:

„Ebamugav reisimine selle veoautoga, ei saa autole kaasa võtta klassinurka, kuhu poisse seisma panna, ilma et selleks oleks vaja kulutada kümme minutit kallist sõiduaega.“

„Kui tehnika areneb, siis tuuakse klassinurk autol õpireisule kaasa,“ lisandab Maksimum ja läheb järvele õhetavat selga pesema.


*
17