jaid veidrate hüüdnimede järgi, kuid need on ta meelest haihtunud.
Mõned põgenikud pole siiski metsaüksindust välja kannatanud, ilmunud kuski mujal inimeste hulka või siirdunud koguni maalt välja; teised on suutnud oma elu sisustada ja jäänud metsmeesteks surmani. Kus nende erakute kalmukünkad on, kui nad kõik matmise osaliseks saidki, kes seda teab. Kuski Paasvere või Muuga metsades näidatavat kohta, kuhu hulkujad olevat matnud oma seltsimehe.
Kui jutud hulkujaist külades õige elavaks läksid ja mõisa kõrvu ulatusid, korraldati aeg-ajalt hulkujate püügijahte, mis harilikult jäid tagajärjetuks — küllap leidus hulkujailgi sõpru, kes õigel ajal hädaohu eest hoiatasid.
Nüüd hakkab neist vabadest metsapoegadest mälestuski kustuma. Kas saabki nende meeste mälestusriismete ümber tekkida muinasjutu sära? Ei vist, selleks on meie aeg liiga kaine ning asjalik ja elutempo kiire. Praegused erakud ei ole vabad metsapojad, nad on kas inimpõlgurid või elust kõrvalehoidujad.
Mõne aja sõidame vaikides, siis ütleb sõber, et siit Udriku kohalt peaks algama Sirtsu soo.
See on oma koguulatuses huvitav ja puutumatu nurgake, arvab sõber, kuid selle läbimiseks ei ole meil aega. Ja oma üksikosis ei erine ta tavalisest soost, mida võib näha igal pool. Seda peab haarama kogu ulatuses, kordab sõber veel kord, kogu laugastega, rabaga, kidurate kaskede ja mändidega. Temal on juhuseid olnud sood läbida mitu korda, nii suvel kui talvel. Tema
