põlves üht-teist kuulnud. Neid pärimusi peaks koguma, see oleks tükike meie ajalugu. Küllap mõni metsapere vanataat neist mõndagi teaks jutustada.
Võib-olla on mõnelegi metsaperele aluse pannud orjusest metsavabadusse põgenenud talupoeg. Vanade sõdade aegseist põgenikest teatakse vähe, Küüska ja Kopliku talu rahvas põlvnevat küll Põhjasõja ajal metsa siirdunud sõjapõgenikest või väejooksikutest. Muidu on aga sõjaaegsete põgenikkude lugude juures muinasjutusugemed suuremad kui reaalne alus. Need lood on ühenduses mitmesuguste paikade, soosaarte, allikate ja muude esemetega.
Viimased põgenikud ehk hulkujad, kellest rahvasuu veel paarikümne aasta eest lugusid teadis kõnelda, olid vist suuremalt jaolt küll ärakaranud nekrutid; ei olnud ju Nikolai I aegne kahekümne viie aasta pikkune kroonuteenistus naljaasi. Ühe kohta teati kõnelda, et see olevat olnud mõisapõllult põgenenud teomees. Sattunud kupjaga töö juures riidu, löönud ta ägeduses härjaikkega maha ja joosnud metsa. Sinna ta jäänud oma elu lõpuni.
Hulkujad olnud metsatihnikus onnid, mida võõral raske oli leida. Mõni haris onni lähedal lapikese maad üles, teised pidasid jahti, valmistasid puunõusid, mida külameeste kaudu müügile toimetati. Lähedate küladega ja metsaperedega ühendust ikka peeti, sest kellel oli häda neid mõisale või kroonule üles anda. Siin Tudu, Anguse, Roela ja Liiva kandis nad enamasti liikusid. Ümberkaudse rahva hulgas tunti hulku-
168
