kus võisid elada vabana. Kas kõneleb rahvapärimus midagi selliseist üksiklasist?“
„Küllap leidub praegugi siin metsanurgas Peresaare vanamehe taolisi inimpõlgureid ja teisigi erakuid, kes vabatahtlikult metsaüksindusse siirdunud, — inimesi on mitmesuguseid, mine sa nende hinge mõista,“ arvab sõber. „Siinsamas Sirtsu soo ääres elab juba Vene ajast üks Maidla kandist mees aastakümneid oma onnis erakuelu. See pole tige ega metsikuks muutunud, on pigemini rahulik juurdleja ning vaatleja. Tema onn ei ole primitiivne koobas, nagu Peresaare erakul, vaid palkidest ehitatud majake, mis omal ajal võis näguski olla.
Alles möödunud aastal sattusin pooltahtmata teda külastama. Tige ega vaenlik ta ei ole, kuid suur jutumees ka mitte, oma minevikust ei räägi kellelegi sõna. Järi annab küll istumiseks ning jalgade puhkamiseks, toobiga juua toob ka, kuid jutuga ei ole suurt peale hakata. Teda võiks vaatama minna, suurt kõrvalepõiget see meie teelt ei tee ja rattaga pääseb päris juurde. Kättesaamatult soode ja rabade taga ta ei asu. Ülalpidamist hankis puunõude valmistamisega, mida naabrite kaudu müügile toimetas.“
Mis puutub aga endistesse põgenikkudesse ja üksiklastesse, seletab sõber edasi, siis hakkab mälestus neist juba kaduma. Aastat viis-, kuuskümmend tagasi neid siin veel leidus, neid kutsuti hulkujaiks. Nad ei olnud kuski hingekirjas, elasid sunnitult väljaspool ühiskonda. Mõnest sellisest hulkujast on tema poisikese-
