nud siia maailmasõja päevil. Kes ta aga tõeliselt on ja mispärast siia metsaüksindusse asus, seda kindlasti ei teata ja vanamehe enda käest ka õiget otsa kätte ei saa.
Hullumeelne ta ei ole, küll aga omamoodi veidrik ja inimesist võõrdunud. Ülalpidamist teenib metsatööga, kusjuures tal paarimeest ei ole, töötab üksi. Oma onni ta kedagi ei lase, kuid mõned metsatöölised olevat seda siiski seestpoolt näinud, läinud salaja sisse, kui vanamees olnud kodunt ära. Välja minnes ta ust ei lukusta, aga ööseks paneb küll uksele puu ette, kui magama heidab. Onni sisemus olevat ürgeliselt algeline. Mingisugune ahi, või kivi, mida ta alt kütab, on talle ka voodiks. Selle peal on kasetohud ja nende peal magab. Siinsamas onnis ajavat ta ka tõrva. Kuidas ta seda teeb, jääb küll mõistatuseks, kuid peale metsatöö ta tõrvamüügist endale tulu hangib. Võib-olla on vanamehe tõrvaahi kuski mujal.
Jätame pragava vanamehe sinnapaika ja lahkume kohalt. Lööme kaardi lahti ja jälgime ümbrust. See vanamees pidi kahekümne aasta eest asuma päris põlismetsa põue. Siis puudus Sonda—Mustvee raudtee, kuna Tudu ja Tudulinna vahel peeti ühendust viletsa pakktee kaudu, nii asus vanamees 10—20 kilomeetrit suuremaist inimasulaist eemal. Tema lähemad inimnaabrid on olnud üksikud metsapered soosaartel, muidu on talle nähtavasti piisanud metsapuude ja metsloomade seltsist. Siin on ta siis elanud üksinduses, metsatööd tehes ja tõrva ajades. Võib-olla möödus mõnikord kuid, enne kui
