Kogu asunduses käib kibe töö ning tegevus. Siin küürutavad vangid kraavi kaevata, triibulised püksid jalas ja ülakeha paljas, seal täidetakse teed või juuritakse kände ja võetakse metsa maha.
Sammume edasi mööda magistraalkraavi kallast ja jääme äkki jahmudes seisma — mõni meeter kraavikaldast eemal asetseb primitiivne onn, roigastest, mätastest, samblast ja vanast kulust kokku meisterdatud. Selle ees seisab musta näoga mees, kes meid lähenemas nähes hakkab võimatul kombel sõimama ja ähvardama. Lubab onnist kirve tuua ja kõik siinsamas süldiks teha. Mees on suur ja tugev, tema vanust on pesemata ja sõna õiges mõttes musta näo pärast raske määrata. Riided on tal nahast, väga algeliselt kokku õmmeldud. Ajamata habe ja salkudena õlgadele langevad juuksed annavad talle täielise metsmehe välimuse.
„Kes see on?“ küsin oma kaaslasilt. „Mõni hullumeelne?“
Õpetajal tuleb meelde, et siin pidi asuma Peresaare erak, kes inimestest on võõrdunud ja neid kurjalt kohtleb.
Kes ta on, seda ta täpselt ei tea. Ühtede jutu järgi olevat ta Viljandimaa mees, asunud siia metsa paarikümne aasta eest, põhjused olevat olnud romantilist laadi. Seepärast ei sallivat ta naisi silma otsaski. Kui mõni naine juhtub talle vastu tulema või onnile lähenema, hakkab armetult sõimama ja manama. Teiste juttude järgi olevat ta kusagilt Jamburi lähedalt pärit ja asu-
154
