suits. See jääb neile töötavaile poistele kindlasti meelde kogu elueaks. Siia kännustikku kulutavad nad oma noorusjõu, siin töö juures mänglevad nende unistusmõtted. Mida nad peaksid mõtlema praegu? Kas näevad sõõrusuitsus oma tulevase kodu ähmaseid äärjooni, lokkavaid viljavälju ja siledaid heinamaid? Mõne aasta pärast on nad sellele uudistalule endast andnud nii palju, et ei suudeta sellest enam ennast lahti kiskuda. Oma südame nad köidavad kodumullaga. Kuni tõuseb uus põlv nende järel, kes ei ole haistnud sõrrusuitsu ega tea midagi asumisraskusist. Kas ihkab too uus põlv siit jälle välja, mujale?
Varsti lõpevadki esimesed asundustalud, algab padrik ja mets. Siin on asundusameti poolt suurejoonelise asunduse loomistööd käimas. Vangide salgad kaevavad tee ääres kraavi ja täidavad teed. Kogu asundusalast tõmmatakse läbi suur magistraalkraav, mille laius on neli, viis meetrit. Selle kaudu juhitakse metsade veed Tudulinna jõkke. Lisakraavide suunad on tähistatud tikkudega, siin hakkab varsti labidas tööle. Mõlemal pool tee ääres võetakse metsa maha ja juuritakse kände. Seda ei tehta siin inimjõuga lihtsa kangi abil, vaid kännukaalumise masinaga. Kände, kive ja risu on kõik kohad täis.
„Näib, nagu oleksime metsa kalmistul,“ arvab Tudulinna sõber.
„…Kus peab tärkama uus elu,“ ilutseb õpetaja. „Vanul varemeil peab ikka tekkima uus elu.“
Saame kokku tööjuhatajaga, kes meile näitab kavatsetava asunduse plaani ja annab lähe-
152
