kel tuli omal jõul maja ehitada, mets ja võsa maha võtta, kännud üles juurida ja põld üles künda. Nii antud välja kümmekond talu 12—18 hektaari suuruses.
Osa asunikke ostis endile mujalt vanad majad, vedas need krundile ja lõi üles. Mõned asusid elama kohal olevatesse heinaküünidesse, vooderdades neid kuuseokste ja heintega talviseks elamiseks. Soojust saadi „hädapliidist“. Seal elati ise ja anti varju ka väiksematele loomadele. Veel kehvemad on katsunud ulualust leida mullast ja okstest valmistatud osmides, milles olid karjase kombel maasse kaevatud pliidid ja leivaahjud. On neidki, kes on endile üles suutnud ehitada korraliku elumaja, hektaar või paar põldugi tehtud.
Siinsamas tee ääres juurib asunik oma kahe pojaga kände. Umbes hektaarisuurune maalapp on juba põlluks tehtud, seal kasvab esimene rukis. Eemal on uus elumaja, kaev õues ja paar õunapuudki kambri akna all. Perenaine õiendab õues ahjuluuaga, nähtavasti teeb parajasti leiba. Toa taga algab mets ning võsastik, seal karjatab poiss kaht lehma ja kolme, nelja lammast. Siin tee ääres aga juurib peremees kahe pojaga kände, loob uut põldu juurde. Neil ei ole kännukaalumise masinat, kogu töö tuleb teha omal jõul, kangide abil. See on raske töö, kuid seda tehakse uue kodu loomisel püsivalt. Kogu maja ümbrus ja põlluäär on sarvilisi kände täis, neid saab siit kangutada veel aastaid ja aastaid.
Tuul puhub suitsu teele, ma tunnen, sel on eriline meeldiv lõhn, see on uue kodu loomis-
