Tagasisõidul ei olda enam viikingid, vaid Oxfordi üliõpilased kevadistel sõudevõistlustel, nagu oli hiljuti lugeda ajalehes. Paadid rivistuvad ja Mihkli märguandel algab sõit. Nüüd ei kõnelda sõnagi, taktis tõusevad ja vajuvad aerud. Paadid künnavad vett, higi hakkab jooksma mööda sõudjate põski, pihad võtab valusaks, kuid sellest pole midagi — meeskondade au on kaalul. Esimesena tuleb kohale Mihkli paat. Kergelt hüppab tüse poiss kaldale, pühib käega laubalt higi, kobab taskust sepikukannikat ja lausub:
„Vett siin Pühajärves ikka on.“
Siis tuleb Maksimumi paat, siis Lundi oma ja kõige viimsena see, kus asuvad õpetaja ja Arno Miinimum. Olgu peale, tema võitu ei tahagi, aga sellest sõidust võib juba midagi päevikusse kirjutada.
Pärast paadisõitu ärkavad teaduslikud huvid. Nüüd leitakse jälle õpireisu kavad, jagunetakse rühmadeks. Väiksem Eedi hakkab kaardi ja kompassi järgi määrama kohti, Andrese rühm otsib veetaimi, mõned mõõdavad puude kõrgust geomeetria abil, nagu ise seletavad. Viikingite pealik Mihkel ei hooli nüüd enam millestki, ta leiab üles ennemalt pooleli söödud sepikutüki ja hakkab seda nosima. Ta on jälle aeglane ja loid nagu alati. Arno valib paraja koha ja täiendab oma päevikut kiirvisetega Pühajärvest.
Tulevad ka teised koolid, enamasti veoautodel. Käivad paar sammu kaldal ringi, näitavad näpuga: „See on Pühajärv,“ ja sõidavad jälle edasi.
