või tagantjärele kindlaks saab teha. Kas vanades kirikuraamatuiski sellest jälge peaks olema.
Ega siin vanemal ajal toidust puudust võinud olla — mets oli loomi täis. Ja kui siia põllulapikese üles harisid, kes seda kuulis või nägi. Või kellel sellest häda oli mõisasaksale nina peale kirjutama minna. Kui pärast asjast teada saadigi, oli ehk esimene asunik juba surnud, kes siis järglasi enam ära ajama hakkas. Pandi väike maks peale või nõuti teomees välja… kuidas seda siit metsapõuest saadigi, isegi nägite, kui vaevane siit väljapääs on. Nõuti ehk loomanahku maksuks või mett.
Jahiloomadest siin puudu ei olnud, isa kõneles, et tema poisikesepõlves olnud talus alati põdra- või kitseliha. Nüüd juhtud harva mõnd põtra nägema ja katsu sa kitsegi ilma loata maha lasta!
Mesipuid oli metsataludes küllalt, mõnes olevat ulatunud nende arv sajani. Ja olevat olnud väga kerge ning lihtne oma mesipuude arvu suurendada. Jälgitud üksikuid mesilasi meekorjamisel ja pandud tähele nende lennu sihti. Selles sihis hakatud minema ja enamasti jõutud ikka mõne mesilaspere juurde välja, kelle asupaik oli harilikult mõne vana puu õõnes. Tüvele koputades ja kõrvaga puu juures kuulates saadud alati kindlaks teha, kas puus asub pere või mitte. Õhtul topiti lennuaugud kinni, võeti paras pakk maha ja viidi öösi talu mesiaeda.
Temal on praegugi väike mesila kambri otsas aias, kuid nüüd ei suurendata seda enam metsast
148
