„Ega suuri asja ole midagi,“ vastab sõber kombekohaselt. „Teil pidi hobusevarss müüa olema… Kas viisite juba laadale, või on alles müümata?“
Kui selgub, et hobusevarss on küll müümata ja et seda ei müüdagi, kasvatatakse enda tarvis, siis avaldab sõber kahetsust ja leiab, et nüüd on paras aeg mind esitada:
„See siin on minu vana tuttav, sõjas olime ühes. Juhtus siia kanti käima, siis… astusime teile ka koos sisse.“
Nüüd ma märkan, et sõber on oma asja ajanud õieti ja hästi: enne kombekohane jutt maast ja ilmast, siis asjatalitus, mille pärast tallu tuldi, — nii ei teki talurahval muljet, nagu oleks neid vaatama tuldud kui veidraid asju või muuseumiesemeid, nagu sõber ütles.
Peremees viib vikati rehe alla, kutsub meid tuppa, annab kalja juua ja ütleb, et ega me nüüd, vastu õhtut, enam tagasi lähe.
Talu kambrid on kehvalt ja vanamoeliselt sisustatud, kuid kaunis puhtad. Keisri pilt ripub seinal Jeesuse pildi kõrval, laual vedeleb katkine kalender, nurgariiulil on piibel, jutluseraamat ja paar kuldäärtega lauluraamatut, ajalehti ega muud kirjandust ei hakka silma. Seina ääres on höövelpink, selle kohal seinal saed, höövlid ja voolmed — nähtavasti tehakse ka siin metsatalus puutööd.
Istun akna all ja näen, kuidas meie õuest lahkudes iga nurga tagant lapsi välja jookseb keskõuele. Mõni püüab aknast sisse vaadata, paar
144
